Friday, June 22, 2007

Uus nägu

Peldikujärjekorras oodates tunduvad sekundid päevadena. Aga kuna ukse pihta prõmmimine on Asüülis äärmiselt ohtlik tegevus - sa ei või kunagi teda, mitu korda ületab peldikusolija mass sinu oma - siis ei jää muud üle kui oodata. Sa kuuled seestpoolt rõõmsat kiljumist ning madalat naeru. "Jaak?"
"Tule sisse!" ütleb lõbus naisehääl ning sale pikkade küüntega käsi tõmbab su ukse vahelt sisse. Pole ime, et ootamine nii kaua aega võttis. Nad olid peldikust väikese puhketoa teinud. Heksagonaalne peegel oli kraanikausi peal lauaks ning selle ümber kolm paaripukki. Peeglile oli tehtud valge pulbriga mingi kujutis. Lähemal uurimisel avastad, et tegu on Eiffeli torni siluetiga.
"Bonjour, mu sõber," ütleb Jaak maheda prantsuse aktsendiga.
"Eeeh, tere Jaak, Veronika, Virginia!" vastad kõheldes ning pressid ennast lõbusast laudkonnast mööda pissuaari juurde. "See koht on tegelikult mõeldud 2 päeva vanale karbonaadile ja eilsele veinile, mis nii väga soovib mu kehast väljuda."
"Sa oled liiga konservatiivne inimene. Kui VV pakuksid sulle praegu ennast siin samas peegli peal, kas sel juhul oleks ikka tegemist peldikuga või muutuks see hoopis seksodroomiks?"
"See pole päris sama asi."
"Aga on. On küll, selles su probleem ongi. Me peame seda pisikest planeeti, enda riigihakatist, seda linna või seda urgast nimega Asüül kasutama vastavalt hetkevajadustele. Kui meil oleks iga tegevuse jaoks eraldi ruum, siis meil oleks ainult üks pikk järjekord ja suur hulk tühje tube. Inimesed on lambad - nad tahavad täpselt seda, mis nende kõrvalseisjatel on."
"Ahah. Jätan meelde. Oota, aga mis sellest VV asjast sai?"
"Mitte peldikus!" ütles Veronika.
"Mitte peegli peal," ütles Virginia. Nähes teiste üllatust tundis, kuidas ta peab ennast täiendama: "Sellel on teravad servad!" Ning Virginia punastas. Seda ei juhtu tihti. Ilmselt on ta kunagi ennast peegli peal natuke ära kratsinud.

Sa väljud peldikust muigega, sest tegelikult sulle meeldib Jaagu mõte. Baarileti äärde jõudes avastad sa, et Alfons on asendunud näitsikuga. Peas tiirleb absurdne, kuid siiski mitte võimatu mõte - ma olen liiga palju absinti joonud.
"Tere, mida võtad?" küsib näitsik vallatult. Sa tahaksid kõike, ainult et ei peaks leti äärest lahkuma. Või samas. Baarides võibki leti ääres passida. Jah, seda ma teengi.
"Topeltkogus Alfonsi Rohelist!" vastad uhkelt ning see tõesti tundub hetkel hea mõttena. Vähemalt jääb sinust asüülipatrioodi mulje, kes tõeliselt hindab Alfonsi villimiskunsti. Või alkohooliku. Üks kahest ja sa oled valmis seda riski võtma.
"Mmm, hea valik!" ütleb näitsik ning asub innukalt jooki valama. Vist läks õnneks.
"Mis su nimi on?" küsid ning loodad mitte tavalise perverttüütaja muljet jätta.
"Kristiina."

Alfons

Ta sündis tsirkuseperre. Tsirkuses pole sul ainult ema ja isa. Sul on terve hulk emasid ja isasid. Habemega naine, kolm kääbust, kaks klouni, lõvitaltsutaja, üheksa õhuakrobaati ja teised veidrikud on teda ühel või teisel hetkel kasvatanud. Ja see muudab inimest. 15 aastasena esines ta juba rahva ees visates nuge oma väikese õe suunas, kes oli pöörleva ratta külge seotud. 19 aastasena suri tema isa üritades järjekordset hullumeelset põgenemist hullusärgist raudlaekast veetünnist. See oli õnnetu juhus - hullusärk ei tulnud seljast ning ta uppus sadade rõõmsate silmapaaride ees. Peale matuseid leiti ka tema isa testament, millega ta oli kõik oma maise vara jätnud just Alfonsile. See maine vara koosnes ühest vagunitäiest silmamoondamisviguritest ning väga paksust vihikust märkmetega. Nii algas Alfonsi mustkunstnikuelu ning tema ainus õpetaja oli tema surnud isa.
Alfons lahkus tsirkusest kolm kuud peale isa surma kui ta sattus peale oma emale ning kahele klounile. "Ainult mitte klounid!" jäidki Alfonsi viimasteks sõnadeks oma emale.
Edasi teenis ta leiba esinedes laatadel ning kõrtsides, kus ta oli üsna populaarne. Ringi rännates tekkisid tal ka naisaustajad ning ühega neist, mustlasneiu nimega Edith, elab ta koos siiamaani.
Kuidas Alfons Asüüli asutas on mõnavõrra hämar lugu ning need, kes seda ei tea ei saa seda kunagi teadma, kui just need, kes seda teavad ei joo ennast piisavalt jutukaks, et lugu edasi kanduks. Sina seda lugu ei tea, kuid sa loodad teise võimaluse peale.

Thursday, June 21, 2007

Juulius läheb Ridala Uljase juurde ülbitsema

Ordumeister oli talle öelnud, et Ridala Uljas on läinud liiga julgeks oma ketserluse ning nõiatrikkidega. Kuulduste järgi oli just Uljas see, kes pani Ordumeistri pojale hirmse needuse, mis võttis talt aru ning isu naiste järele mistõttu too nüüd mõisa õuel kanu taga ajab.

Kahe tosina jagu mehi kaasas, läks Juulius Ridala poole. Tee oli mudane ja tal said saapad läbimärjaks. Selline asi talle ei meeldi. Kuradi Uljas!

Kohale jõudes leidsid nad Uljase hüti ees jänest küpsetamas. Hans, mees Juuliuse paremal käel, läks ja lõi krõbeda jänese enda mõõga otsa. Ülejäänud näljased sõjamehed trügisid ka lähemale, et natukenegi kõhtu varju saada. Mõne minutiga oli jänesest järel vaid kondid. Uljas ise aga lõkerdas kavalalt naerda: "Ma nägin teid tulemas juba kolm päeva tagasi, oinad! Ma loodan, et jänku maitses hästi, ma tegin selle nimme teie jaoks. Marinaad sai küll veidi terav - ussilakk, siumari, leseleht ja teised maiustused võivad natuke kõhu kinni tõmmata. Aga see kõhukinnisus läheb teil üsna pea meelest kui teil silmist ja kõrvust verd hakkab purskama!"

Sõjamehed enam tema viimased sõnu ei kuulnud. Karjumine summutas Uljase kõne ning kogu tema õu oli täis maas vingerdavaid veriseid tompe. Juulius seisis paigal kui raidkuju. Tema silmad täitused hirmuga ning ta tundis kuidas külm higi voolab ta seljal vammuse ja rõngassärgi all. Uljas tõstis oma kõvera saua ning hakkas kriiskama:

Toonela varjud kuulge mu kutset
Ristikoerale paras palk
Las uurib maailma uudset
Mis ahne, himur, kalk!
Viige ta kaugele
Kodust ja kirikust
700 talve veerele
Kus hobused on raudsed
Ja majad kivist!
Viige ta kaugele
Naisest ja pojast
700 talve veerele
Kus tuli on taltsutatud
Ja loodus sureb!

Juuliusel läks pilt silme eest mustaks ning ta kaotas teadvuse. Ta ärkas niidetud muru peal Kadrioru pargis.