Juulius läheb Ridala Uljase juurde ülbitsema

Ordumeister oli talle öelnud, et Ridala Uljas on läinud liiga julgeks oma ketserluse ning nõiatrikkidega. Kuulduste järgi oli just Uljas see, kes pani Ordumeistri pojale hirmse needuse, mis võttis talt aru ning isu naiste järele mistõttu too nüüd mõisa õuel kanu taga ajab.

Kahe tosina jagu mehi kaasas, läks Juulius Ridala poole. Tee oli mudane ja tal said saapad läbimärjaks. Selline asi talle ei meeldi. Kuradi Uljas!

Kohale jõudes leidsid nad Uljase hüti ees jänest küpsetamas. Hans, mees Juuliuse paremal käel, läks ja lõi krõbeda jänese enda mõõga otsa. Ülejäänud näljased sõjamehed trügisid ka lähemale, et natukenegi kõhtu varju saada. Mõne minutiga oli jänesest järel vaid kondid. Uljas ise aga lõkerdas kavalalt naerda: "Ma nägin teid tulemas juba kolm päeva tagasi, oinad! Ma loodan, et jänku maitses hästi, ma tegin selle nimme teie jaoks. Marinaad sai küll veidi terav - ussilakk, siumari, leseleht ja teised maiustused võivad natuke kõhu kinni tõmmata. Aga see kõhukinnisus läheb teil üsna pea meelest kui teil silmist ja kõrvust verd hakkab purskama!"

Sõjamehed enam tema viimased sõnu ei kuulnud. Karjumine summutas Uljase kõne ning kogu tema õu oli täis maas vingerdavaid veriseid tompe. Juulius seisis paigal kui raidkuju. Tema silmad täitused hirmuga ning ta tundis kuidas külm higi voolab ta seljal vammuse ja rõngassärgi all. Uljas tõstis oma kõvera saua ning hakkas kriiskama:

Toonela varjud kuulge mu kutset
Ristikoerale paras palk
Las uurib maailma uudset
Mis ahne, himur, kalk!
Viige ta kaugele
Kodust ja kirikust
700 talve veerele
Kus hobused on raudsed
Ja majad kivist!
Viige ta kaugele
Naisest ja pojast
700 talve veerele
Kus tuli on taltsutatud
Ja loodus sureb!

Juuliusel läks pilt silme eest mustaks ning ta kaotas teadvuse. Ta ärkas niidetud muru peal Kadrioru pargis.