Monday, July 30, 2007

Seltsimees Petuhhov

"Sõda, bläd!" mõtles Petuhhov ja tõusis aeglaselt ühele põlvele. Kogu tema rühm oli langenud vaenlase varitsuse ohvriks ning ta oli kindel, et ta oli ainuke ellujääja. Veel mõnikümmend meetrit ja juba ta oleks päästvas metsasalus. Silmapiirile ilmus vaenlase tank "Reinmetall". Petuhhov alustas kiiret spurti, kuid napilt enne esimesi kuusepuid tabas teda püssikuul paremasse õlga. Võib-olla oli see hommikul joodud viin, võib-olla lihtsalt hirm surma ees, aga Petuhhov jätkas liikumist ning jõudiski metsa. Ühtäkki muutusid ta jalad nõrgaks ning ta langes mustikate vahele. Petuhhov mõtles sõpradest, emast ja isast, kõikidest ilusatest naistest, kes tal saamata jäid ning oli üldse väga mornis meeleolus.
"Tšort, kõik annaks kui ainult ära ei sureks!"
"Aga palun!" ütles üks väga sünge hääl tema kõrval. Petuhhov keeras pead ning nägi väga eriskummalise välimusega tegelast. Ta nägi välja nagu metslane - pulstunud juuksed, katkised ning ürgse välimusega räbalad, karusnahk üle selja tõmmatud - Petuhhov aimas kõige halvemat. Vanakuri ongi talle nüüd järele tulnud. Tõmmates memme antud ikooni põuest välja, üritas Petuhhov kuradit minema ajada.
"Kasi minema, mina sinuga põrgusse ei tule!"
"Seltsimees Petuhhov, sa oled asjast täiesti valesti aru saanud. Ma tulin sind aitama. Pealegi sa ise kutsusid mind. Mida sa praegu oma elus kõige rohkem tahad?"
Petuhhov võttis endale natuke aega, et küsimusele vastata. Ega kuradiga leping pole mingi naljaasi. Eriti kui sul on kauplemine nii sügaval veres kui temal.
"Ma tahan veel 500 aastat elada!" hüüdis Petuhhov võidurõõmsalt.
"Seltsimees, ma võin sulle kinkida pikka ea, aga kui sa oma lolluse tõttu ülehomme kõrtsis väitsaga makku saad, siis ma tulen sulle järele."
"Nu tavai, teeme ära! Aga minu õlg?"
"Seda saab lihtsalt ravida. Mul on ainult vaja mingit nartsu millega see kinni siduda." Ja Vanapagana näole ilmus kaval muie.
"Aga mul pole midagi," vastas Petuhhov nõutult.
"Pole hullu, mul on," lõkerdas Kurat naerda ja tõmbas põest välja natside punase käepaela svastikaga. Tõmmates Petuhhovi vormi eest lahti, sidus Sarvik paela ümber ta käe. Koheselt tundis Petuhhov kergendust ning haava polnudki enam tunda.
"Millal ma selle paele ära võin võtta?" küsis juba üsna rõõmus seltsimees.
"Mitte kunagi! Ära sõlme pärast muretse, küll hoiab. Kui sa aga ise üritad seda lahti lõigata, siis sa sured!" muigas Vanajuudas. Oma joogisarve ette sirutades küsis seltsimehelt: "Kas võtame selle peale?"
"Võtame!" ütles Petuhhov ja sirutas käe välja.
"Meil võetakse vasaku käega!" käsutas Vanatont.
Veidi ehmunud Petuhhov sirutas, siis vasaku käe sarve järele. Käesurumise asemel haaras Vanaõel tal aga käest ning torkas tema nimetissõrme veritsema. Seejärel tilgutas ta kolm veretilka sinna samasse sarve ning jõi selle tühjaks.
"Sulle seekord ei jätkunud!" naeris Vanasõge. "Kui me enne ei kohtu, siis 500 aasta pärast. Ja vaata ette, õnnetusi juhtub." Ja nõnda ta oligi kadunud.
Seltsimees Petuhhovil õnnestuski sõja lõpuni elus püsida, kuigi tal oli korduvalt raskusi varjata oma parema õla ümber seotud haakristi.

Ajal kui ta Kurivaimuga lepingu tegi oli ta 36 aastat vana. Tänavu tähistas (muidugi üksinda ja salaja, aga siiski tähistas) ta oma sajandat sünnipäeva. Aga välja näeb kõige rohkem 45-ne. Praegusel ajal redutab Petuhhov üsna tihti Asüülis. Sa oled temaga vestelnud ning mõistnud, et sellel mehel loksub peas rohkem kui üks mutter. Samas voogab Petuhhovist mingit salapärast elutarkust.

1 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Taname huvitavat teavet

9:32 PM  

Post a Comment

<< Home