Alfons

Ta sündis tsirkuseperre. Tsirkuses pole sul ainult ema ja isa. Sul on terve hulk emasid ja isasid. Habemega naine, kolm kääbust, kaks klouni, lõvitaltsutaja, üheksa õhuakrobaati ja teised veidrikud on teda ühel või teisel hetkel kasvatanud. Ja see muudab inimest. 15 aastasena esines ta juba rahva ees visates nuge oma väikese õe suunas, kes oli pöörleva ratta külge seotud. 19 aastasena suri tema isa üritades järjekordset hullumeelset põgenemist hullusärgist raudlaekast veetünnist. See oli õnnetu juhus - hullusärk ei tulnud seljast ning ta uppus sadade rõõmsate silmapaaride ees. Peale matuseid leiti ka tema isa testament, millega ta oli kõik oma maise vara jätnud just Alfonsile. See maine vara koosnes ühest vagunitäiest silmamoondamisviguritest ning väga paksust vihikust märkmetega. Nii algas Alfonsi mustkunstnikuelu ning tema ainus õpetaja oli tema surnud isa.
Alfons lahkus tsirkusest kolm kuud peale isa surma kui ta sattus peale oma emale ning kahele klounile. "Ainult mitte klounid!" jäidki Alfonsi viimasteks sõnadeks oma emale.
Edasi teenis ta leiba esinedes laatadel ning kõrtsides, kus ta oli üsna populaarne. Ringi rännates tekkisid tal ka naisaustajad ning ühega neist, mustlasneiu nimega Edith, elab ta koos siiamaani.
Kuidas Alfons Asüüli asutas on mõnavõrra hämar lugu ning need, kes seda ei tea ei saa seda kunagi teadma, kui just need, kes seda teavad ei joo ennast piisavalt jutukaks, et lugu edasi kanduks. Sina seda lugu ei tea, kuid sa loodad teise võimaluse peale.